950 eurot palka nii Ukraina juhile kui juhatuse liikmele
Alates 1. maist peavad Eesti siseriiklikke vedusid tegevad ettevõtjad maksma autojuhile vähemalt 950eurost brutotasu ja see kehtib kõikidele: lisaks kohalikele töötajatele ka renditööjõule ning juhatuse liikmetele.
Ukrainast, Valgevenest või mujalt kolmandatest riikidest autojuhtide palkamine on muutunud tööjõupuuduse tingimustes aina aktuaalsemaks. Sageli loodavad ettevõtjad välistööjõu puhul saada ka odavamalt läbi, makstes ametlikult vaid seni kehtinud miinimumpalka 620 eurot kuus normtundide eest. Alates 1. maist hakkab aga vastavalt Autoettevõtete Liidu ning Transpordi Ametiühingu kokkuleppele kehtima miinimumpalga nõue 950 eurot, mis 2020. aasta maist tõuseb 1000 euroni ning 2021. aasta maist 1100 euroni.
“Siseriiklikul veol on sõlmitud tööjõukokkulepe, mis sisaldab miinimumpalka normtundidega. Seda tuleb maksta kõikidele juhtidele, olenemata sellest, kas vedusid teostatakse omal kulul või teenusena, kas juht on renditud või kas roolis on ettevõtte omanik ise,” lausus Autoettevõtete Liidu tegevjuht Villem Tori.
Tema sõnul peab renditud autojuhi puhul olema leping tööjõurendifirma ja ettevõtte vahel, samuti peab olema töötaja kantud töötamise registrisse (TÖR). Rendiagentuur peab olema aga kantud majandustegevuse registrisse (MTR). Samuti peab olema kõikidel sõidukitel alates 3,5 tonnist kaasas tegevusloa ärakiri. “Kui tuvastatakse, et juhil ei ole lepingulist suhet, tema töötamine pole kantud registrisse, on politseil õigus vedu katkestada ning trahvid selle eest on füüsilisele isikule kuni 3200 ning juriidilisele isikule kuni 6400 eurot,” lausus Tori.
Juhatuse liige peab endale palka maksma
Maksu- ja tolliameti maksuauditi osakonna üksuse juht Külli Koidumäe tunnistas, et transpordisektoris on päris palju üksikettevõtjaid, kes arvavad, et kui ta on juhatuse liige, siis ei pea ta endale palka maksma. “Juhatuse liikmena ta ei peagi maksma, aga kui ta istub rooli, siis saab temast autojuht ja talle hakkavad kehtima täpselt samad nõuded,” lausus Koidumäe ja lisas, et sellest ei piisa, kui ta on juhatuse liikmena töötamise registris kirjas. Kui ta on roolis, siis peab tal olema registris kaks märget, üks juhatuse liikme, teine autojuhi kohta.
Nupukad ettevõtjad on püüdnud miinimumpalga nõudest kõrvale hiilida veel teistegi vabandustega. Näiteks öeldakse, et juht tuli tegema proovipäeva. “Tasuta proovipäeva saab teha vaid töötukassas arvel olev isik ja sedagi vaid ühe päeva. Siis ei pea ta olema töötamise registris registreeritud. Sobivuse tuvastamiseks on ette nähtud katseaeg. Kõik ülejäänud suhted peavad olema lepinguga kaetud ja see peab olema fikseeritud registris,” lausus Koidumäe, kelle sõnul on väidetud sedagi, et inimene teebki tasuta tööd, on töövari, praktikant jne.
“Tasuta töötamine saab olla väga erandlik juhus, eriti kui inimesel puudub muu sissetulek. See saab olla vaid vabatahtlik tegevus, kui inimene panustab oma energiat ja vaba aega ühiskonna heaks panustab. Töövari tõesti ei pea olema töötamise registrisse kantud juhul, kui tema roll piirdub töö vaatlemisega. Kui ta hakkab aga tööle, siis peab isegi tema olema registris. Sama on praktikandiga, kes ei pea olema registris, kui ta palka ei saa. Kui ta saab tasu, peab olema ka registris, samuti peab tal olema ette näidata kolmepoolne praktikandileping tööandja, õppeasutuse ja praktikandi vahel.”
Koidumäe sõnul peavad kõik, kes on FIEd või töötavad juriidilise isiku juures, 10 päeva jooksul olema registreeritud töötaja registris. Alates sellest aastast tuleb märkida ära ka tööajamäär, mis peab olema vastavuses töölepinguga. Alates 1. juunist peab olema märgitud ka ametinimetus vastavalt maksu- ja tolliameti ametinimetuste klassifikaatorile. Kuidas õiget nimetust täpselt leida, selleks on olemas maksu- ja tolliameti lehel vastav videojuhend. Samuti tuleb alates juunist ära märkida ka töökoht.
Esimene variant on, kui töötajal on olemas kindel tegevuskoht, siis tuleb lisada see. Kui regulaarset kohta ei ole, tuleb lisada töökoha asukohaks aadress, kus toimub tegevus, selgitas Koidumäe, kelle sõnul saab töötajat registreerida ka lihtsustatud korras, saates SMS-i numbrile 1811 või helistada numbrile 88 00 812. Küll aga tuleb neid andmeid seitsme päeva jooksul täiendada. Samuti on võimalik registreerida välisriigi töötajat, kellele ei ole veel Eesti isikukoodi, kuni viieks päevaks vaid sünniajaga.
Saamata jäävat raha saab välja nõuda
Uue miinimumpalga nõude täitmist hakkab kontrollima tööinspektsioon. “Kavatseme seda teha täie tõsidusega ning ettevõtetele, kes seda ei täida, saadame sügisel välja uued märgukirjad,” kinnitas tööinspektsiooni juhtiv tööinspektor Jüri Milov, kelle sõnul peaksid ka juhid ise olema nõudlikumad ning ümbrikupalga ettepanekutega mitte nõustuma.
“On üsna lühinägelik sellega nõustuda. Pikemas perspektiivis mõjutab see inimese pensionit, krediidivõimekust pankade silmis jms. Kui ettevõte ei ole nõus ametlikult maksma, siis tööinspektsiooni juures on töövaidluskomisjon, mille kaudu on võimalik kokkulepitud miinimumtasu välja nõuda kuni kolm aastat tagantjärele,” selgitas Milov.
Tema sõnul on üheks levinud petuskeemiks näiteks olukord, kus pensionärist juht on vormistatud tööle poole kohaga, tegelikult töötab aga täistööajaga ning saab pool palgast mustalt. Samuti ei tasustata ületunde, vaid makstakse palka normtasu järgi sõltumata sellest, kui palju inimene tegelikult tööd tegi.
Veel üks skeem on selline, et ühel inimesel on kaks ettevõtet. Ühes on sõidukid, teises aga töötajad ning töötajad teevad tööd rendilepingu alusel. “Sellisel juhul peab aga see teine firma olemagi kantud majandustegevuse registris kui rendifirma ning olema sõlmitud kolmepoolne leping. Kui see nii ei ole ja selline rikkumine tuvastatakse maanteel, on politseil õigus vedu peatada,” lausus Milov.
On üsna tüüpiline, et töölähetuse summat ei lepita juhiga kokku ning makstakse töölepingus ette nähtud tasu. Raamatupidamises vormistatakse aga see summa päevarahadena nii palju kui seadus lubab.
Rahvusvaheliste vedajate seas on levinud ka arusaam, et päevaraha on osa töötasust. Tegelikult on see ikkagi lisaks palgale kulude katmiseks välislähetuses. “On üsna tüüpiline, et töölähetuse summat ei lepita juhiga kokku ning makstakse töölepingus ette nähtud tasu. Raamatupidamises vormistatakse aga see summa päevarahadena nii palju kui seadus lubab,” lausus tööinspektsiooni jurist Alesja Gorbunova.
Ümbripalga saajate arv kasvab
Et ümbrikupalga maksmine veondussektoris on paraku tõusev trend, tunnistas ka Külli Koidumäe. “Ümbrikupalga saajate arv kasvab. Tõsi, makstavad summad ei ole suurenenud, küll aga saajate arv,” lausus Koidumäe, kelle sõnul on praegu üsna tavaline, et sektoris praegu kehtiv kokkulepitud 620-eurone kuupalk makstakse ametlikult ära, ülejäänud aga juba mustalt.
Möödunud aastal oli transpordisektorist tulenev maksukahju riigile 2,4 miljonit, kui kogu veondus ja laondus kokku neli miljonit. “See on meile teadaolev summa, tegelikkuses võib see olla veelgi suurem. Muret teeb ka inimeste suhtumine ümbrikupalka. Tervelt 13% on sellega kokku puutunud ning sellesse suhtuvad tolereerivalt koguni 30% inimestest. Meie eesmärgiks on aastaks 2021 vähendada ümbrikupalga saajate arvu 4%-ni, aastal 2016 oli see 8%. Ehk eesmärk on päris ambitsioonikas.”
Koidumäe sõnul näitavad probleemi olemasolu ka veondussektori palganumbrid: 49% ettevõtjatest maksab vähem kui senine miinimunõue 620 eurot kuus, päris suur osa koguni alla riikliku miinimumi.
“Koostöös tööinspektsiooniga saatsime välja märgukirjad 1400 ettevõttele. Üks grupp oli neid, kes maksid alla 500 euro kuus ja teine, kes maksis 500–620 eurot ehk ikkagi alla kokkulepitud palgamiinimumi. Kolmandik ettevõtetest liikus märgukirja peale esimesest grupist teise ning 15% hakkas maksma ametlikku palka üle 620 euro. Riigile tähendas see igakuiselt 25 000 eurot lisatulu.”
E-veoseleht aitaks korra majja lüüa
Eesti Autoettevõtete Liidu tegevjuhi Villem Tori sõnul aitaks olukorda lahendada e-veoselehe muutmine kohustuslikuks. “Täna liituvad ettevõtted sellega heast tahtest ja see eeldab kõigi kolme osapoole vabatahtlikku valmisolekut. Oleks mõistlik aga seadusega määratleda, et hiljemalt paari aasta pärast liiguksid kõik kaubad Eesti elektroonilise veoselehega. Esmalt tuleb riigil e-veoseleht tunnistada ametlikuks dokumendiks ja seejärel vaadata üle seadusandlus, et see kohustuslikuks muuta,” lausus Tori.
Tema hinnangul võidaks sellest sammust kõik: alates loodusest, kuna paberit kulub vähem, lõpetades statistikaameti, maksuameti, tööinspektsiooni, politsei ja kõikide teiste riigiametitega.
Kui metsandussektoris mindi e-veoselehele üle juba aastaid tagasi, siis sel suvel hakatakse seda kasutama ka puisteainete veol. “Kolm osapoolt peavad olema selle protsessiga liitunud: vedaja, kauba saatja ja kauba saaja. Kui seda üleminekut ainult vabatahtlikkuse alusel teha, siis keegi kolmest ikka ei viitsi sellega tegelda ja nii ta venima jääbki.”
Tori hinnangul on bussivedajate seas olukord pisut parem. “Aga eks siingi ole avalik vedu ja kommertsliinid. Esimesel puhul väga susserdada ei saa, küll aga juhuvedude puhul, kooliekskursioonid jms. Lapsevanemad on kogunud sularaha ja see makstakse otse sulas bussijuhile. Oleme ka katseid teinud, saab küll soodsamalt kui tasuda sularahas. Sellistes olukordades on sahkerdamise võimalus juba sisse kodeeritud,“ lausus Tori.
Ta soovitas koolidel jälgida maksuameti kodulehel enne bussi tellimist konkreetse ettevõtja maksekäitumist. “Kui ettevõttel on ikka 25 bussi, aga mitte ühtegi töötajat, siis on selge, et asjad ei ole päris kõik korras.”